Kas (passiivsed) päikesepargid on minevik?

PÄIKESEENERGIA ON KIIRESTI KASVANUD – JA MÕJUVAL PÕHJUSEL

Päikeseenergia tootmisvõimsus (PV) on Eestis alates 2020. aastast kiiresti kasvanud ning 2024. aasta lõpuks oli süsteemiga ühendatud ligikaudu 1,2 gigavati koguvõimsust. Lisaks suurtele arendusprojektidele, mis rajati turule elektrit tootma, on PV-jaamad laialdaselt levinud ka tööstusettevõtete territooriumidel, põllumajanduses ja ärikinnisvaras.

PV-jaamade rajamine on võimaldanud kasutada tasuta päikeseenergiat omatarbeks, vähendada elektri ostukulu ning alandada võrgutasusid. Suhteliselt lihtne rajamine on aidanud parandada ettevõtete finantsseisu ja toetada kliimaeesmärkide saavutamist.
Hoogsale päikeseenergia osakaalu kasvule lisanduvad veel mitmed suured arendused, mis on ehitus- või projekteerimisjärgus. Üks suurimaid neist on Risti päikeseelektrijaam, kuhu paigaldatakse 244 MW päikesepaneele. Nii Risti päikeseelektrijaama kui ka mitmete teiste suurte arenduste rajamisse on olnud tihedalt kaasatud ka RMEnergy.

“Viimaste aastate jooksul on ettevõtete huvi päikeseenergia vastu märgatavalt kasvanud. Investeeringut nähakse üha enam mitte ainult keskkonnalahendusena, vaid ka võimalusena suurendada energiasõltumatust ja vähendada pikaajalisi kulusid,” räägib RMEnergy arendusjuht Mihhail Mitrofanov, kelle sõnul võib päikeseelektri toodang kevadest sügiseni katta suure osa Eesti elektritarbimisest. Võrdluseks – 2025. aastal registreeriti Eestis tippkoormuseks 1466 MW.

See kiire kasv on ühest küljest positiivne samm kliimaeesmärkide saavutamise ning regiooni energiaautonoomia ja -julgeoleku tugevdamise suunas.Teisest küljest on muutunud elektri tootmise viis ja aeg, mis tähendab, et päikesepaistelise ilmaga on võrk elektriga üle koormatud. Need olukorrad on avaldanud tohutut mõju passiivsetele päikeseparkidele. Selles kontekstis tähendab passiivne päikesepark PV-jaama ilma salvestus- ja ajastuse juhtimiseta.

PROBLEEMID PÄIKESEPARADIISIS

Suvekuudel ja päevastel tundidel ületab elektri pakkumine üha sagedamini nõudlust. Eestis ja kogu Baltikumis toodavad päikesepargid elektrit sageli samal ajal ning piiriülesed ühendused ei suuda alati ülejäävat elektrit ära kasutada. Tulemuseks on püsivalt madalad elektrihinnad just neil tundidel, kui päikeseenergia tootmine on suurim.
See on viinud olukorrani, kus mõned tootjad on pidanud ajutiselt tootmist vähendama või selle suisa peatama, sest süsteemil puudub võimekus lisanduvat elektrit vastu võtta. Veel mõni aasta tagasi peeti negatiivseid või väga madalaid päevaseid elektrihindu pigem erandlikuks nähtuseks, kuid nüüdseks on sellest saanud suveperioodil üsna tavapärane turuolukord.

2025. aastaks polnud see enam haruldane nähtus. Päikesepargid, mille ärimudeliks on toodetud elektri kohe võrku müümine, on eriti haavatavad. Nende parkide jaoks võib suvel elektri võrku müümine tuua väga vähe tulu või isegi tekitada kahjumit, mis ületab müügimarginaali ja bilansihalduskulusid.

See olukord mõjutas ka ettevõtteid, kes paigaldasid päikesepaneelide süsteeme peamiselt omatarbimiseks. Kuigi kohapealne päikeseenergia vähendab elektrivõrgust ostmiseks vajaliku elektri hulka, on majanduslik kasu sageli oodatust väiksem, kuna nende päikesepaneelide tipptootmine kattub perioodidega, mil elekter on turul odav.
See ei ole ajutine turu tasakaalustamatus, vaid päikeseenergia edu loomulik ja struktuuriline tagajärg, turg lihtsalt järgib tootmist ja nõudlust.

KUIDAS KONTROLLI TAASTADA

PV-omanikele võib praegune turuolukord tunduda pettumust valmistav, kuna nende algsed äriplaanid ei toimi enam ootuspäraselt. Seetõttu on lihtne järeldada, et päikesepargid ei ole enam kasumlikud investeeringud. Tegelikkuses on need endiselt väärtuslikud, kuid äriplaan on muutunud.

Elektril on väärtus ennekõike siis, kui seda saab õigel ajal kasutada, salvestada või turule suunata. Lahendus peitub energia võimes reageerida turu vajadustele. Päikesepargid ilma haldusvõimalusteta peavad lihtsalt turu tulemustega leppima, samas kui paindlikud süsteemid saavad turusignaale ära kasutada ja saavutada isegi suuremat saagikust kui algselt prognoositi.

Sellised haldusvõimalused võivad esineda mitmel kujul: nõudluse nihutamine, tootmise piiramine või energia salvestamine. Igaühe jaoks on vaja lisaseadet, millesse on programmeeritud nutikas energiahaldus.

See määrabki, kas päikeseenergia suudab tõhusalt reageerida turu- ja süsteemitingimustele. “Tuleviku edukad päikeseprojektid ei konkureeri enam ainult tootmismahuga, vaid eelkõige võimekusega reageerida turu hinnasignaalidele ja võrgu vajadustele,” ütleb Mitrofanov.

Praktikas on akusalvestus sageli kõige otsesem (ja mõnel juhul ainus) viis päikeseenergiaprojekti jaoks vajaliku paindlikkuse tagamiseks. Seetõttu kaalutakse salvestust üha sagedamini koos uute PV-investeeringutega. Siiski saab teatud energiahaldust saavutada ka eraldi seadmega, kui päikesepargis toodetud elektrit ka tarbitakse. See seade otsustab, millal energia võrku müüakse ja millal suunatakse tarbimiseks, luues investeeringust parema tulemuse.

PRAKTILISED VÄÄRTUSE LOOMISE MEHHANISMID

Hinnaarbitraaž on üks levinumaid näiteid energiaturul väärtusloomest, mis saavutatakse tänu akude energia salvestamisele. Elektrienergia kohe tootmise ajal müümise asemel – sageli madala hinnaga – saab energiat salvestada ja müüa hiljem, kui nõudlus ja hinnad on kõrgemad. See vähendab madalate keskpäevaste hindade mõju ja suurendab müüdud päikeseenergia keskmist väärtust.

Teine väärtusklass on osalemine sageduse juhtimise ja muude tasakaalustusteenuste turul. Need turud maksavad varade eest, mis suudavad süsteemi vajadustele kiiresti ja usaldusväärselt reageerida. Hinnad ei põhine ainult energiamahutavusel, vaid ka valmisolekul ja reageerimisvõimel.

Näiteks: Kui elektri sagedus on liiga madal/kõrge, saavad need seadmed aidata kogu süsteemi tasakaalu viia. Selline elektriturul osalemine nõuab kiiret haldamist, mida passiivne päikeseenergia tootmine sageli pakkuda ei suuda.

Ka ilma akusalvestuseta PV-pargid võivad pakkuda piiratud võimalust osaleda allareguleerimises ehk vajadusel tootmist vähendada, kui seda nõuavad turg või süsteem. See võimaldab tootjatel osaleda tasakaalustusmehhanismides, mitte olla lihtsalt sunnitud tootmist katkestama. See võimaldab neil teenida paindlikkuselt lisatulu ja vältida tootmist olukordades, kus elektrienergia hind on negatiivne või madalam kui müügiga seotud kulud.

“Juba täna nähakse turul selget trendi, kus uued päikeseprojektid kavandatakse koos salvestuse ja juhtimislahendustega, sest ainult tootmisvõimsuse lisamine ei taga enam soovitud tootlust,” selgitab Mitrofanov.

Kõik need võimalused eeldavad juhtimissüsteemi, mis on liidestatud agregaatori ja/või virtuaalse elektrijaama (VPP – Virtual Power Plant) teenusega. Need kasutavad algoritme ja prognoosimudeleid juhtimisotsuste tegemiseks ja päikeseelektrijaamadele asjakohaste signaalide saatmiseks, näiteks tootmise piiramiseks või salvestusmahu juhtimiseks. Sellist juhtimise saab lisada olemasolevale projektile, mis ilma selleta jääb praktikas passiivseks ja tururiskidele avatuks isegi tehniliselt paindliku vara puhul.

MIS SUUNAS TURG ARENEB?

Päikeseenergia areng ei ole peatunud, see lihtsalt liigub uude etappi. Elektrinõudlus kasvab jätkuvalt, kuna üha rohkem majandussektoreid elektrifitseeritakse. Tööstusprotsessid, transport, küte ja andmetaristu sõltuvad järjest enam elektrist, mistõttu suureneb süsteemi pikaajaline elektrivajadus.

PV oli ja jääb tugevaks ning asjakohaseks investeeringuks, kuid enam mitte passiivse tootjana. Selle väärtus sõltub üha rohkem sellest, kas süsteem on kavandatud paindliku energialahendusena, mis reageerib turusignaalidele, võrgupiirangutele ja elektrinõudluse ajastusele. “Päikeseenergia tulevik ei sõltu enam ainult sellest, kui palju elektrit toodetakse, vaid sellest, kui targalt ja paindlikult suudetakse seda energiat kasutada ning turule suunata,” sõnab Mitrofanov.

Päikeseenergia ajastu ei ole lõppemas, vaid hoopis passiivsete päikeseparkide ajastu. Päikeseenergia ei kao, kuid selle väärtus sõltub üha enam salvestusest, aktiivsest juhtimisest ja võimest reageerida turuolukorrale. Tuleviku PV-projektid ei ole enam lihtsalt tootmisüksused, vaid aktiivsed osad nutikast energiasüsteemist.